Erakond muutub ainult välisel survel kui selle juhtimine on allutatu tagatoale. 7. jaanuar 2017. oli Eesti Reformierakond MTÜ ajaloos esmakordne, kus neil oli esimehe kohale mitte 1, vaid lausa 2 kandidaati. Saame öelda, et neil oli esmakordselt võimalus valimisteks, sest 1 kandidaadiga toimub ametisse kinnitamine. Sarnaselt usaldus- või umbusaldushääletusele. Kui Siim Kallas oli selle erakonna esimehe esimees, siis 2005. aastal andis ta erakonna juhtimise üle Andrus Ansipile, kellest sai peaminister Edgar Savisaare valitsuses. Tema loobumisel 2014. aastal anti peaministri tiitel ja selle järel ka erakonna esimehe koht Taavi Rõivasele. Pärast Taavi Rõivase põrumist peaministri ametis, ta enam esimeheks ei kandideerinud ja varjust astus lavale tema nukujuht Kristen Michal, kes oli juba Kallase ja Ansipi ajal erakonna tagatoas kohal. Üllataval kombel valiti esimeheks hoopis Hanno Pevkur. Demokraatlik vapustus Reformierakonnas, sest tagatoa soosik ei saanudki valituks. Probleemiks on jätkuvalt liikmete vähene huvi valida, sest 12,5 tuhandest liikmest andis interneti teel hääle vaid suurusjärgus 1300 inimest ja umbes 370 andis hääle paberil. Hanno Pevkur on vaid 8 % liikmete esimees.
Samavõrd kehvad lood on Isamaa- ja Res Publica liidus, kus valdavalt oli esimehe kohale 1 kandidaat. Ainus erand oli parteide ühinemise aegadel 2006. aastal kui neil oli korraga 2 esimeest: Tõnis Lukas Isamaaliidu poolt ja Taavi Veskimägi Res Publica poolt. Pärast pole neil kongressidel samuti olnud rohkem kui 1 kandidaat, olgu selleks siis Mart Laar, Urmas Reinsalu või Margus Tsahkna. Ka nende viimasel kongressil 2016. aastal oli moepärast Jaan Männik, kes ulgueestlasena oli pigem erasektori juht (telekom ja Eesti Pank) kui erakonna liider. Isegi parteisse astus ta 2 nädalat enne kongressi. Ta ei olnud tõsiseltvõetav kandidaat.
Samasugused puudused on ka Sotsiaaldemokraatlikus erakonnas, kus valijatele ei antud ka viimasel korral 2 kandidaadi vahel valimise võimalust, sest Sven Mikser lihtsalt lõi araks ja taandas enda kandidatuuri. Liikmetel jäi ainsaks võimaluseks hääletada Jevgeni Ossinovski poolt või vastu.
Suurematest erakondadest on kõige suurem esimehe kandidaatide valik olnud Eesti Keskerakonnas, kus isegi vaatamata 20 aastat esimehe kohal püsinud Edgar Savisaare tööle, leidus talle konkurente: Peeter Kreitzberg, Harry Raudvere, Jüri Ratas, Kadri Simson ja uuesti Jüri Ratas(kes Paide kongressil kukutas 2016. aasta novembris Savisaare kohalt, kus ta oli olnud üle 20 aasta: aprillist 1996.
Väiksemates erakondades on samamoodi 1 kandidaadiga esimehe määramine, valimiseks võimalust ei ole.
